Meie oleme kaks kassipoega, Atsike ja Annemari. Nagu paljudel teistelgi, on ka meil oma lugu rääkida. Me olime paaripäevased, kui meid meie emast lahutati. Olime nii pisikesed, et meil polnud veel silmigi peas. Seetõttu me kahjuks teda hästi ei mäleta. Mäletame, kuidas meil oli jahe ja meie kõhud olid tühjad. Mäletame, kuidas me ema taga hüüdsime. Teda aga ei tulnud... Ja me ei saanudki teda kunagi päris oma silmadega näha... Kuid kindlasti oli ta väga ilus!
Miks me teda kunagi näinud pole? Sest meie ema suurim sõber- tema peremees, oli meid viinud pappkastis ühe maja ukse ette. Miks ta seda tegi, seda meie ei tea. Meie arvates on peremehed targad ja peaksid teadma, et paaripäevased beebid ei suuda ilma oma emata elada. Aga tema ilmselt ei teadnud, või siis lihtsalt ei hoolinud...
Õnneks teatati meist varjupaika ja meid üritati seal aidata. Mäletame, et piima maitse oli seal hoopis teistsugune ja kasukas mille sees magasime, erines samuti meie ema kasukast. Mäletame kellegi muretsevaid hääli ja murest murtud südametukseid. Me elasime üks hetk korraga ja meil polnud aimugi, mida tulevik toob. Inimestel on nimelt väga raske väikeseid kassipoegi lutiga toita, sest lutitoit pole ikkagi emapiim ja kassipojad ei oska seda alati süüa. Samuti ei asenda masseerimine kunagi kassiema lakkumist, et kassipoegade seedimist korras hoida...
Ühel hetkel aga, õnneks juba paari päeva pärast, tundsime jälle ema lõhna ja saime emapiima. Kas see oli tõesti meie ema, ei suutnud me imet uskuda. Kuid meil oli nii hea meel, et saime lõpuks ometi kõhud täis ja meid lakuti hoolitsevalt ning me vajusime väsinult unne. Jah, tänu kassiemale jäime me ellu. Meile oli leitud kasuema. Meil vedas, kuid me teame, et on väga paljusid teisi kurva saatusega kassibeebisid, kellele kasuema kahjuks ei leitagi...
Meie kasuema rääkis meile, et temagi oli päästetud tänavalt. Ja lisaks uuele emale saime omale juurde ka kolm õde-venda. Kokku oli meid siis kuus. Meie, meie õeke (kes elab juba uues peres), kaks kasuvenda (kellest üks elab juba uues peres) ja üks kasuõde. Koos oli vahva mängida luurekat ja maadlusmänge. Kasuemme näitas meile, kuhu tuleb pissil käia ja õpetas meid oma kasukaid pesema. Mida enamt võib üks hing veel soovida, kui peret?
Siiski on meil üks mure, üks suur südamesoov. Nimelt ei saa me siia perre jääda. Ja seetõttu otsime endale seda päris oma peremeest, kellega koos luurekat mängida ja kelle rahustavaid südametukseid öösel kuulata. Peremeest, kellega elada koos igavesti. Peremeest, kes ei käituks oma sõbraga mitte kunagi nii, nagu käitus meie pärisema peremees meiega... Kas Sina oleksid mulle selline peremees, nagu ma vajan?
Miks me teda kunagi näinud pole? Sest meie ema suurim sõber- tema peremees, oli meid viinud pappkastis ühe maja ukse ette. Miks ta seda tegi, seda meie ei tea. Meie arvates on peremehed targad ja peaksid teadma, et paaripäevased beebid ei suuda ilma oma emata elada. Aga tema ilmselt ei teadnud, või siis lihtsalt ei hoolinud...
Õnneks teatati meist varjupaika ja meid üritati seal aidata. Mäletame, et piima maitse oli seal hoopis teistsugune ja kasukas mille sees magasime, erines samuti meie ema kasukast. Mäletame kellegi muretsevaid hääli ja murest murtud südametukseid. Me elasime üks hetk korraga ja meil polnud aimugi, mida tulevik toob. Inimestel on nimelt väga raske väikeseid kassipoegi lutiga toita, sest lutitoit pole ikkagi emapiim ja kassipojad ei oska seda alati süüa. Samuti ei asenda masseerimine kunagi kassiema lakkumist, et kassipoegade seedimist korras hoida...
Ühel hetkel aga, õnneks juba paari päeva pärast, tundsime jälle ema lõhna ja saime emapiima. Kas see oli tõesti meie ema, ei suutnud me imet uskuda. Kuid meil oli nii hea meel, et saime lõpuks ometi kõhud täis ja meid lakuti hoolitsevalt ning me vajusime väsinult unne. Jah, tänu kassiemale jäime me ellu. Meile oli leitud kasuema. Meil vedas, kuid me teame, et on väga paljusid teisi kurva saatusega kassibeebisid, kellele kasuema kahjuks ei leitagi...
Meie kasuema rääkis meile, et temagi oli päästetud tänavalt. Ja lisaks uuele emale saime omale juurde ka kolm õde-venda. Kokku oli meid siis kuus. Meie, meie õeke (kes elab juba uues peres), kaks kasuvenda (kellest üks elab juba uues peres) ja üks kasuõde. Koos oli vahva mängida luurekat ja maadlusmänge. Kasuemme näitas meile, kuhu tuleb pissil käia ja õpetas meid oma kasukaid pesema. Mida enamt võib üks hing veel soovida, kui peret?
Siiski on meil üks mure, üks suur südamesoov. Nimelt ei saa me siia perre jääda. Ja seetõttu otsime endale seda päris oma peremeest, kellega koos luurekat mängida ja kelle rahustavaid südametukseid öösel kuulata. Peremeest, kellega elada koos igavesti. Peremeest, kes ei käituks oma sõbraga mitte kunagi nii, nagu käitus meie pärisema peremees meiega... Kas Sina oleksid mulle selline peremees, nagu ma vajan?
Videot meie mängust näed siit http://www.youtube.com/watch?v=it9qLSLZbuk
Juhul kui Sa tahad hakata meie või meie õe-venna peremeheks, siis kirjuta sellest meie sõpradele aadressil kiisus6ber@gmail.com või helista 5577019. Me oleme vaktsineeritud ja steriliseeritud ning valmis kolima uude koju. Sõbrad püüavad meid ka transpordiga aidata, juhul kui uus peremees ise tulla ei saa. Kohtumiseni!
Atsike ja Annemari
(Praeguseks on kõik kassilapsed leidnud endale uued kodud. Aitäh!)
