(fotol üks päästetud pärslane) Mina olen Cleopatra ja ma olen steriliseeritud
Tere, mina olen Cleopatra. Ma olen exotic kassitüdruk. Jah, täitsa exotic, sest minu sugupuud kinnitab ka minu tõutunnistus. Ma pöördun Teie poole ühe murega oma tõukaaslaste, teiste exotic’ute, pärslaste ning sisuliselt ka kõigi teiste kasside pärast.
Kõik algas siis kui olin 10.kuune. Ärkasin ühel hommikul ja mõistsin, et täna on midagi teisiti. Mul oli selline kummaline tunne kehas, mida on raske kirjeldada. Ühtäkki nautisin perenaise poolset silitamist rohkem kui kunagi varem. Keerutasin end, kraapisin mõnulevalt küünistega pinda enda all, ja näugusin südantlõhestavalt. Tundsin, et miskipärast pean just praegu ennast võimalikult märgatavaks tegema ning märgistasin oma korterit. Nii kestis see nädalaid.
Minu perenaisel hakkas minust kahju ja ta tahtis mind aidata. Järgmisena mäletan, et mind viidi minu mõnusas transpordipesas arsti juurde. Sealt edasi ei mäleta ma suurt midagi. Ärkasin oma transpordipesas ja enne kui arugi sain, olin juba kodus. Mäletan, et mul oli mitu päeva halb enesetunne. Kuid seejärel hakkas mul parem ja kõik oli jälle nagu vanasti- mängisin, jooksin ja meelel polnud ühtki muret.
Minu perenaine armastab minuga juttu ajada ja tema rääkis, et paljud teised perenaised ei tule selle peale, et oma kassipreilisid arsti juurde viia. Nimelt toovad need perenaised koju hoopis suure isase kõutsi. Seejärel sel isasel kõutsil lastakse ronida kassipreili turjale, hoida tema turjast hammastega kõvasti kinni ning noorel kassipreilil ei ole lihtsalt jõudu, et kõutsile vastu hakata. Kui koerte ja kasside puhul arvestada eluaastaid nii, et üks inimese aasta võrdub seitsme kassi aastaga, siis 10.kuuselt oleme meie-kassid, veel täiesti lapsed. Mina ei kujuta ette, kui oleksin nii noorelt emaks saanud. Ma ei oskaks kassilaste eest hoolitsedagi. Ma olen perenaiselt kuulnud ka seda, et mõne kassiga juhtuvad sellised asjad aga veel nooremalt, juba 6.kuuselt. Mina siis mõtlesin, et miks perenaised ja peremehed oma armastatud kassipreilidega sellistel asjadel juhtuda lasevad? Kuid perenaise sõnul ei ole need teised perenaised alati pahad perenaised, vaid nad sageli lihtsalt ei tea, kuidas oma kassi aidata.
Perenaine on mulle palju rääkinud kasside ja inimeste vahelistest suhetest. Seetõttu me perenaisega koputame kõigi loomaomanike südametunnistusele, et mitte iga loom ei pea saama lapsi. Jah, ma saan aru, et meie-kassid, oleme oma perenaiste ja peremeeste jaoks kõige ilusamad ja armsamad kassid maamunal. Aga kas Teile, peremeestele, siis meie armsusest tõesti ei piisa? Milleks üritada meid „kloonida“, kui iga sündiva kassipoja iseloom ja välimus on tegelikult alati erinevad ja on ju üldteada, et mitte keegi lastest pole oma vanematega kunagi samasugune? Ning kui meie kassipoegi jagatakse nagunii teistesse peredesse laiali, siis ei saa ju tegelikult keegi kindel olla, kui hästi neid seal hoitakse ja armastatakse?
Igal aastal põletatakse ainuüksi Eestis, loomsete jäätmete käitlemise tehases kümneid tonne kasse, kes olid samuti kord perenaiste ja peremeeste armastatud kassid või nende armastatud kasside lapsed. Nende õnnetult hukka saanud kasside arv on nii suur, et seda mõõdetakse tonnides. Tõukasside omanikele tahan öelda seda, et tegemist ei ole ainult tavaliste kodukasside probleemiga, vaid varjupaikadesse satub igakuiselt ka palju tõukasse. Selles veendumiseks piisab, kui külastada aeg-ajalt varjupaikade kodulehti. Seega ei saa väita, et kogu varjupaikade ja hülgamise temaatika oleks vaid kodukasside probleem ning tõuga kasside puhul oleks kassilaste saamine nagu midagi eriti loomulikku ja vajalikku.
Eestis elab meil ca 1,36 miljonit inim-elanikku. Võtame näiteks ühe tavapärase neljaliikmelise perekonna. Oletame, et Eestis elavadki neljaliikmelised pered ja igas sellises kodus on üks kass. Sellisel juhul teeb see Eestis elavate kasside arvuks 340 000 kassi. Oletame, et kui pooled kassid on tüdrukud ja pooled on poisid, siis neist tüdrukuid on 170 000 kassi. Iga kass on võimeline ilmale tooma 3 pesakonda aastas, igas pesakonnas on keskmiselt 4 kassipoega. Seega sünniks kasside mitte-steriliseerimise korral Eestimaale igal aastal 2 040 000 uut kassipoega. See on ju jahmatamapanev- igal aastal sünniks 2 miljonit uut kaasi! Võrrelge seda arvu nüüd inimeste arvuga ja mõelge, kas neile, vaid ühe aastanumbri sees sündinud kassipoegadele jätkuks kodusid? Aga järgmise aasta omadele?
Kassiomanikud, Te küsite endilt, et mis puutub see teisse? Ütlete endile, et Te ju otsite paarilist vaid ühe pesakonna jaoks ja sedagi mitte igal aastal? Küsige nüüd endilt, kas see kõik teeb Teist parema või rikkama inimese? Kas see teeb Teie kassist parema kassi? Seni, kuni igal aastal mitmeid kümneid tonne kasse hukatakse, seni on meie kõigi ühine kohustus piirata kasside arvukust. Uskuge mind, meie kassid on oma eludega rahul ka ilma kassilapsi saamata, ning meie sõprade-kasside tervist silmas pidades on selleks parim abivahend steriliseerimine, ka tõukassidel. Muutumine algab meist enestest!
Silmaringi laiendamise mõttes soovitame läbi lugeda ka näiteks sellised artiklid:
http://www.loomakaitse.ee/?q=node/548
http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=1386
http://sphinx.cat.ee/index.php?langch=2&menu=504 (lehekülje keskosa)
Loomasõbralikult,
Teie Cleopatra ja tema perenaine
